Päevatee | Vikerraadio | Err

"Igaüks on oma saatuse sepp," ütleb legendaarne laulurida, ja meie kõrvus heliseb see alati vaid ühe kindla, bassbaritoni häälega lauldult. Seesama hääl tõi mehele enam kui 55 aastat tagasi rahvusvahelisel protestilaulude võistlusel kuldmedali. Kuid mitte ainult!

Alanud tund on pühendatud kõigile neile, kel on meeles Kukupai ja Jutupliiatsi lood, ka neile, kes on teavad Kass Arturit ja Leopoldi ja neilegi, kes ootasid lapsena telerist saadet, mil nimeks "Laupäeval koos isaga".

"Olen alati võrrelnud oma sissetulekut õpetaja palgaga ja kui mu teenistus on suurem, siis leian, et mulle makstakse väga hästi," nii mõtiskleb alanud saate külaline.

"Kõige jubedam on säärase inimese saatus, kes ei noorest peast ega vananedes tunne huvi ühegi vaimse tegevuse ja liikumise, mängimise, ka edeva enda eksponeerimise vastu. Ainult kiindumustega koos ja kõrvu on elu huvitav," nii sõnas(tas) täna 83-aastane Meie Matsiks kroonitud huumorikuningas kord oma tütretütre heaks üht soovituskirja vormides.

Hingedepäeval pühendatud saates kõneleme omanäolisest ilmingust, mis toob üle maailma juba kakskümmend aastat inimesi kokku.

Seekord on "Päevateel" Aarne Talvik, kes on kutselise koorilaulja leiba söönud pea poolsada aastat.

Haapsalus saab juba teist sügist järjest õppida eriala, mida seni Eestis veel olemas ei olnud, kuid mille järele on meie kiiresti vananev ühiskond ammu vajadust tundnud. Enamgi veel, sest kui loodavast õppekavast Rootsis kuuldi, tunnistanud rootslased oma kadu – neilgi polevat veel taolisi spetsialiste.

Sügis ja jahenemise aeg on pöördumatult käes, kuid see pole põhjus, et meie tuju soojapügalana langeda võiks.

"Ma tahaks uskuda, et minus on alati olnud soovi inimestele rõõmu valmistada ja läbi selle rõõmu nendega mingi osadus-tundeni jõuda. Ma ei taha üksi olla maailmas."

"Panso ütles meile ikka, et sa võid laval mängides kas või kapsasupist mõelda, aga kui sa saavutad selle, et publik on sul peos või vaataja vaikselt pisaraid pühib, siis on see professionaali töö," nii meenutab teatrimehe õpetust tema õpilane Katrin Karisma, kes on 55 aastat laval säranud.

Üks asi on ajalugu raamatust lugeda, teine asi aga kuulata, kuidas täpselt neist aegadest, põgenike teekonnast läbi sõjatandri ja uutes oludes kohanemisest räägitakse. Millised on need sõnad ja hääletoon ja mida see meis kuulajatena esile toob?

"Õnneks on inimene, küll mitte kõik, aga niuksed paratamatud optimistid nagu mina, loodud nii, et ta oskab närvide hoidmise mõttes visata kõrvale need mälestused, mis liialt negatiivsed on," nii kõlab tänase külalise elutarkus.

Jätkame suvist külalistesarja ja seekord tuleb palju muu hulgas juttu ka raamatutest. Kõrvu jääb, kuidas vestluskaaslane neist kui armsatest inimestest kõneleb.

Augustivalgel on meil seekord põhjust kõnelda mehega, kellest teame justkui juba kõike, kuid kelle jutte kuulates koorub alati midagi uut ja mõtlemapanevat.