Käbi Ei Kuku... | Vikerraadio | Err

Sel pühapäeval avavad enda isiklikku ja perekonna lugu arhitekt Irina Raud ja Helena Raud. Ema ja tütre juttudes annavad tooni kaks väga tähtsat meest: Paul Luhtein ja Otto-Sven Raud.

Maalikunstnik ja õppejõud Tiit Pääsuke nendib, et kuna tal puuduvad kuldsed käed ja koos sellega oskused õpetada poeg Toomast, on ta suhtunud alati soosivalt tema püüdlustesse kunstiga seoses. Tiidu enda "tagala" oli hoopis teistsugune.

Hiljuti esimese novellikogu avaldanud Katrin Ruus on pigem tuntud eksabikaasade perekonnanime järgi. Andres Maimikuga tegi Katrin kaasrežissööri ja -stsenaristina mitu mängufilmi, abielu puhul Enn Tegovaga nihutas Katrini meedia huviorbiiti aga 35 aastat vanusevahet kunstnikuga. Mõlemast abielust on Katrinil tütar.

Sel pühapäeval on saates "Käbi ei kuku..." külas ema ja poeg, helilooja ja muusikapedagoog Piret Rips-Laul ning Andreas Rips.

"Ma võin välja näha suur ja kohmakas, aga tegelikult olen päris kõva angerjas," ütleb Kaisa Ling, kes veab vodevillibluusi mängivat ansamblit, tõlgib ja tõlgendab, vehib kätega ja räägib valjult. On teatraalne ja pisarateni emotsionaalne. Ka saates "Käbi ei kuku...", kui tema ja tema perekonna lugu aitab avada õpetajast ema Signe Söömer.

Sel pühapäeval toovad oma perekonna emotsionaalsemad mäluhetked Vikerraadio kuulaja ette Hannes ja Erik Hermaküla.

Näitleja ja meelelahutaja Henrik Normanni kuvand paistab üsna üheplaaniline – koomilised ja tragikoomilised seigad teevad temast kõmumeediale lihtsa saagi ning hooti tundub, et kahjutule kustutamise asemel paneb ta ise puid ainult alla. Saates "Käbi ei kuku...", kus vaatluse all on kasvatamine ning suhted lähedastega, avab Henrik endast seni vähe nähtud tahu.

Sel pühapäeval vestleb Sten Teppan Aita Põldmaga, kellega on kaasas poeg Jaak Põldma ja tütar Kris Eglite.

Peeter Hoppe on iseseisvuse taastanud Eesti kaitseväe üks ülesehitajatest. Brigaadikindrali auastmesse tõusnud ja NATO struktuurides meie huvide eest seisnud Peeter aga ei pelga tunnistada, et sõjaväelase karjääri tõttu takerdus tema teine kirg – saada muusikuks.

Räppar Sämi nimi, nägu ja looming saab tuttavaks aina rohkematele inimestele. Tema teine album "Südamelt ära" jõudis umbes 200 albumi konkurentsis viie parima hulka. Muusikaauhindade jagamiselt lahkus ta tunnustusega aasta hip-hop artist. Nüüd on aeg saates "Käbi ei kuku..." uurida lähemalt tema lugu.

Kuigi viimased valikud on muuseumijuhi Jaanus Rohumaa teatrist pigem kaugemale viinud, pole see side päriselt katkenud. Seda kas või Emili kaudu, kes lõpetas isa jälgedes teatrikooli. Pühapäeval jagavad isa ja tütar oma lugu teatris ja elus saate "Käbi ei kuku..." kuulajatega.

Pühapäevases "Käbi ei kuku..." saates jagab oma lugu Vanemuise näitleja Külliki Saldre, kellega koos on mikrofoni taga tütar Maarja Ojamaa.

"Ma andsin endale lubaduse, et minu alkoholitarvitamise tõttu ei pea keegi ebamugavust tundma või kannatama," meenutab Raivo Sersant ühte mälupilti lapsepõlvest, kui tema isa kangema kraamiga liialdama kippus. See seletab ka, kuidas Raivo mõnelegi muusikule lahutamatuks kaaslaseks saanud kärakast suutis eemale hoida.

Filmimees Peeter Simm pälvis hiljuti PÖFFi elutööpreemia. Kui värvikas lugude rääkija on Peeter ka kaamerata, saab selgeks saates "Käbi ei kuku...". Fookuses on võtmehetked lapsepõlvest, kooliajast ning meenutused seoses kahe tütrega, kellest stuudios on isaga noorem, tantsijaks õppinud Mari Simm.

Paljudel meist on "oma" Hannes Võrno: mõne jaoks meelelahutaja-koomik, teisele saatejuht või (moe)kunstnik, kolmandale sõjaväelane. Isegi poliitik? Kõik see on aga tühi-tähi võrreldes poja ja isa rolliga saates "Käbi ei kuku...", kui Hannes mõtestab senise elu emotsionaalseid tsunamisid, õppetunde ja õrnemaid hetki.

Aasta eelviimases saates räägivad enda perekonna lugu isa Tõnis ja tütar Triinu Lukas.

Pühapäevased jutud viivad meid eheda Eesti elu juurde sügaval lõunas, kus Triin Rätsep peab koos kahe noorema õega restorani Kolm Sõsarat. Saates, kus Triin jagab lugusid lapsepõlvest koos isa Enno Visseliga, rõhutatakse eriliselt sidet eelmiste põlvkondadega; tuletatakse meelde taluelu, mil mitte ainult mehed, vaid ka naised olid rauast; ja kasvatust suhtumisega "kõik panevad käed külge".

"Mu parimad sõbrad, kellega ma keskkooli ajal suhtlesin, pidudel käisin, need on surnud kõik. Neid ei ole enam. Siis ma mõtlen, et mul on ikka väga hästi läinud," tänab Guido Kangur vanemaid, kes aitasid tal pääseda keset "Jõhvi jampsi" murdumast.